Taimede salaelu

Üks mõnusamaid elusolemise seisundeid on vaikne rahulolu ja kooskõla ümbritseva keskkonnaga. Näiteks aiaga. Pühapäeval toimetasin aias märkamatult kaheksa tundi ühtejutti ja oleks vist veelgi edasi lasknud, kui pimedus poleks mind tuppa ajanud. Leidsin aiast muru seest erinevaid kevadlilli ja istutasin neid uhiuuele peenrale ümber, et nad ikka paremini silma paistaksid ja rohkem rõõmustaksid. Ja akna peal kahes kastis tärkavad mul kuut sorti suvelilled. Kõik on juba ninad välja pistnud, ainult petuuniad ei suuda otsusele jõuda. Kastid asuvad päikesega aknalaual ja täna õhtul töölt koju jõudes tabas mind sooja mulla lõhn.. Loodetavasti sellel suvel saab juba aiamõnusid nautida..

Kõrge temperatuuriga maasikatonaalsus

Kui oled rändaja loomusega, kaasnevad sellega ka hooajalised rahutuse perioodid, mille pikkust ja raskust ei saa ette ennustada. Seega rahulolu hetkedel on rahu ja mõnusa äraolemise hoidmine ja säilitamine väga oluline. Kas panite tähele - rahutusel on perioodid, aga rahul hetked? Nojah.. Igatahes hetkel olen jõudnud rahulolu sadamasse ja see meeldib mulle...
Rahulolul on muideks mitu temperatuuri. Madal, keskmine ja kõrge. Kõrge temperatuuriga rahulolu on tegelikult pigem kirgastunud õnnetunne, kus maasika-kohupiima korv maitseb lõunakohvi kõrvale nagu ootamatu unistuse täitumine ja pargist läbi jalutades näed puude kevadmõtteid roosa vinena nende latvade kohal kumamas.

Kui sõna "kirgas" lähemalt uurida, on näha, et tegemist on kõrgmäega, mille jäätunud tipust on kerge alla libiseda. Võib ka haiget saada. Vanasti ma ei teadnud seda. Õigemini küll nooresti :-).
Tegelikult oli mul kavas rääkida sellest, kuidas mul kogu aeg meelest läheb maailma mitmepoolsus ja see, et must ja valge, ilus ja räpane, õrn ja jõhker on ühe terviku erinevad pooled. Isegi siis, kui nad asuvad eri kohtades või erinevates inimestes.

Ususõda!! ... aga leplik ja andestav meel?

Sain eile täiesti aru kuidas ususõjad tekivad. Kasvõi verbaalsel tasandil. Nimelt kuulub üks mu sugulane evangeelsesse sekti, mis surub, pressib ja väänab enda ainuõiget usku teistele kaela. Mul on tuttavaid erinevatest konfessioonidest, oleme koos olles võrrelnud erinevate kirikute erinevusi ja sarnasusi, arutanud ja mõnikord vaielnudki. Aga austanud üksteise valikuid. Üks sõbraliku kooseksisteerimise avalikke saladusi ongi teise erisusega ja tema valikutega leppimine. See ei tähenda enda arvamusest loobumist. Pigem asetamist teise arvamuse kõrvale. Las nad siis olla seal reas.

Kõik me oleme nii erinevad juba ühe perekonna sees, mis on ometi kõige väiksem inimühendus. Las siis iga erinev leiab omasuguseid ja on nendega koos rahul, pole mõtet torkida teisi, kes on valinud midagi muud.

Aah.. kevad..

Niipea kui lumi sulab, tekib hinge rahutus ja seljakoti pakkimise ja edasiliikumise vajadus. Ikka uutele rohumaadele ja edasi järgmiste mägede taha. Nomaadi värk, mis teha :-).
Õnneks oli mul see aasta just vaba nädal, kui kevad kohale jõudis. Ma hingasin ja ahmisin seda sisse ja salvestasin kõvakettale nii palju kui vähegi mahtus. Mõttes kummitas - see on Esimene Kevad.. Mille esimene, eks hiljem selgub.
Muidu kontoriorava rattal tiireldes, rohkem küll puuriorava konutamisi konutades, kipuvad aastaajad suvaliselt ja märkamatult mööduma. Just need erilised hetked jäävad kinni püüdmata..
Tegelikult läheb mul praegu enamik aega sellepeale, et valmistuda millekski uueks ja samal ajal igaks juhuks leppida ja olla tänulik olemasolevaga ehk vanaga.