Sügis jäi alles

Novembri alguses, kui päevavalgus tegutses lühireziimil ja ettevõtmiste raadiused järjest lühemaks jäid, tuli suur metsa- ja mereigatsus peale. Mitte linnametsa, mis inimese lõhna täis, vaid eksimisvõimalustega pärismetsa.
Sõitsime nädalavahetusel linnast välja. Jätsime auto teepervele ja sumpasime läbi männimetsa mereranna suunas. Ahmisime sisse sügise kirbeid lõhnu, kogusime kopsudesse värskeid tuuli ja imetlesime poolärkvel taimede hapraid mustreid.
Metsaserva suvilad polnudki mahajäetud. Nii mõnegi ees konutas auto ja ootas kannatlikult, kuni pererahvas ennast uueks töönädalaks laeb.
Jõudsime mere äärde. Tuul ja vihm olid inimjäljed rannalt kustutanud. Meri nohises vaikselt omaette; ta ei pidanud enam supelsaksu lõbustama.
Keegi oli rannaservale puude varju ehitanud kipaka pingi. Istusin ettevaatlikult sammaldunud pingiservale. Õhtuvaikus mässis mind enda sisse.. Rannaäärel seisva elukaaslase siluett muutus hämaruses järjest ähmasemaks. Hea oli niisama olla.

Selja tagant kostus mingi kummaline heli. Katkendlikud häälitsused muutusid järjest selgemaks ja tugevamaks ühislauluks, mis lähenes ja lähenes.. Gaa-gaa.. See on ju..! Hüppasin krapsakalt püsti. Madalalt üle minu pea lendas kolmnurkne valjuhäälne linnuparv. Järgmine hetk olid nad juba kadunud. Koos nendega ka tänavune suvi.. Kas sügis samuti?
Hiljem lugesin, et madalalt lõunamaale lendavad haned ja luiged pidid maha jätma madala lumega talve.
Täna hommikul läbi padusadu ja vihmaveelompide tööle rutates tuli hanede lahkumislend meelde.
Nii madalat talve küll oodata ei osanud..