Üleminekuaeg

Nii kaua kui ma mäletan, on mu elus kogu aeg olnud üleminekuaeg. Lapsepõlves ootasin sünnipäeva, koolivaheaega, kevadet, suve, jõulusid... Pärast pikka ja lumist talve ootan kärsitult suvepuhkust. Varakevadises aias üle lumehangede hüpates ootan päriskevadet, et saaks taimi istutada ja aiatöid teha.

Ainult ühe eluperioodi kohta võin öelda, et elasin aastaid hetkes. See oli siis, kui lapsed olid väikesed. Sagimist ja toimetamist, väsimust ja rõõmu, hirme ja muresid oli tol ajal nii suurtes koguses ja segiläbi, et ootuste peale aega ei jätkunud. Aega ei jätkunud? Kas liiga aeglaselt kulgev aeg käivitabki ootuste ja igatsuste mootori?
Oli aeg, kui ma tapsin liigset aega töönarkomaaniaga. Varakapitalistlikus Eestis oli see loomulik ja hinnatud tegevus ning tööandjatele enamasti pühendunud ja ületunde tegev töötaja meeldis. Õnneks ma endas peituvat muretut luuslangerit siiski päriselt tööga ära tappa ei jõudnud. Minu üleminekuaeg tööhullusest kaheksatunniste tööpäevade ja lihtsate rõõmude ajajärku kestis mitu aastat. Murdehetk saabus, kui ühel kevadisel päeval kolleeg keset tööpäeva äkki teatas: „Täna on ilus ilm, lähen parem lapsega loomaaeda.“ Pakkis asjad kokku ja kadus. Ülemus oli sel päeval majast väljas.

Lihtsad rõõmud on tegelikult aeglased rõõmud, isegi kui nad ajaliselt ei kesta kaua. Olen ka märganud, et õnnelik olles ajatelge ei eksisteeri. Õnnelik olemise aeg on ajatu aeg. Aeg tiksub aeglaselt, halastamatult ja valusalt ainult siis, kui oled rahutu, ootusärev, pettunud või õnnetu – kui on üleminekuaeg. Ei tea, kas kannatliku ja praktilise meelelaadiga inimesed taluvad üleminekuaegasid paremini? Või need, kes valdavad hetkes elamise ja olemise kunsti?

Lugesin Postimehest, et Eestis on tegelikult kaheksa klimaatilist aastaaega, kusjuures lisa-aastaajad märgivad pikaksveninud üleminekuaega: kevadtalv, varakevad, hilissügis ja eeltalv. Kõige rohkem ongi meil üleminekuaastaaegu.
Aja jooksul olen aru saanud, et üleminekuaja pikkus sõltub tegelikult minust endast. Õigemini nendest prillidest, millega ma parajasti maailma vaatan. Hea küll, loodusliku üleminekuajaga ma midagi teha ei saa: ei saa ju lund kiiremini sulatada või kevadlilli õitsema sundida. Saan aga elada hetkes ja nautida väikseid hetkerõõme: eelmisel sügisel muretsetud tulbid ja nartsissid on aias ninad mullast välja pistnud, pooleliolev raamat on huvitav ja inspireeriv, lähedased rahulolevad ja päris õnnelikud, kevadõhk rammestavalt lootusrikas.