Munevad kilpkonnad ja tikkiv naisolevus martiinibaaris

Teine lõunamaa päev algas hommikupoolikuga basseini ääres. Loksusime laisalt soojas vees ja veeretasime end siis basseini äärde päevitama. Naiste riietusruumi ukse juures oli väike raamaturiiul jutukatega. Napsasin lugemiseks Danielle Steele'i The End of Summer. Selline rauge ja mõnus lõunamine hommikupoolik...
Pärast basseinimõnude nautimist sõitsime mõned miilid linnast välja kõrvalasulasse merekilpkonnade randa.
Merekilpkonnade munemisaeg algab kevadel. Emakilpkonn ronib kaldale, kaevab liiva sisse augu ja muneb paarsada muna. Kahe kuu pärast kooruvad pojad ja hakkav merre tagasi kaperdama. Munemisperioodi ajal käivad looduskaitsjad hommikul ranna läbi ja märgistavad munemiskohad traatkatte ning hoiatussiltidega. Munemiskohti on tühjal rannal lihtne leida - kilpkonna jäljerada meenutab roomiktraktori jälgi. Huvitav on see, kilpkonnade sugu on seotud liiva soojusega, kus munad hauduvad. Soojas liivas sünnivad emased ja jahedamas isased kilpkonnad.

Tagasiteel koju põikasime sisse uude ja uhkesse ärikvartalisse. Seekordses olid alumised korrused riidepoodide ja söögikohtade jaoks. Meie võõrustaja kutsus meid martiinibaari paarile dringile. See oli igati trendikas enese näitamise baar. Ega ma end kilpkonnaranna riietes alguses eriti mugavalt tundnud, kõik olid nii sätitud ja netid. Kokteili edenedes läks veidi lahedemaks :) Vahva hakkas siis, kui meie kõrvale baaripukile sättis end õlut jooma üks kolmekümnendates tavaline Jane Eyre stiilis naisterahvas tikkimisraamiga. Muudkui rüüpas rahulikult pudelist õlut ja tikkis keskendunult kassikesi...