Inimene hoopis

Koos asjadest ja mälestustest lahtisaamisega tabas mind äratundmisrõõm - ma olen tegelikult inimene, mitte naine. Inimene, kes naudib selle aasta pehmet sügist, väheseid valgeid päevatunde, looduse ootamatuid mustreid ja suhtlemist teiste inimestega.
Ja söömist ja lugemist :-). Ma sattusin muideks üle saja aasta tõelise kirjanduse otsa, Zadie Smithi "Valged hambad". Vat see on nauding! Kiuksuga tegelaskujud, etteaimamatu süzee ja tõeliselt andekas sõnaseadmisoskus.

Raamatupoes järeltööl

Mööduvat nädalat iseloomustab tõdemus - niipalju on asju mida ma veel ei oska. Kui sõnastada teistpidi, siis pean veel õppima seda: millal tohib hinges pulbitsevaid asju välja rääkida ja kui palju ja kellele; millal tohib rääkida äkki ilmnenud hirmutavatest hirmudest ja kui palju ja kellele; millal tohib mõelda ja tegutseda ja millal vaistlikult mõtlematult tegutseda ja millal lihtsalt olla mittemidagitehes. Vahepeal olen järeltööl.
Käisin täna jälle väljas söömas. Õnneks. Tagasiteel raamatupoest läbi astudes jäin vanasõnaraamatut sirvima. Columbias öeldakse, et hirmudel on värvikas kujutlusvõime, aga kahjuks andekus puudub. Ja üks teine raamat ütles, et kui sa midagi saada tahad, siis lase tal minna. Head teed siis..

Salauks

Salauksi on igasuguseid. Mul on neid päris mitu. Ma ei teagi täpselt mis nende kõigi taga peitub. Ja kui palju neid kokku on! Võibolla ei tahagi teada. Üks läks kogemata see nädal lahti. Ja ehmatas ikka ära küll. Mis sealt kõik välja paistis ja välja vajus. See oli üks kolikambri uks. See mis keldris asub. Ma ei mäletanud seda enam. Mis seals ikka. Olen nüüd juba üks-kaks-kolm päeva seda segadikku kraaminud. Midagi sai ära visatud, midagi kokku lapitud ja tagasi pandud, mõne asjandusega ei osanudki miskit ette võtta. Las siis olla, ehk hiljem. Tegelikult on nüüd kergem olla. Ei tea kas ma peaksin selle ukse nüüd meelde jätma? Lausa ära märgistama? Ah, pole vast vaja. Selleks korraks sai koli kraamitud. Lähen avan nüüd verandaukse, hingan sisse meretuuli ja sügise kutset. Lasen endalt tolmu minema puhuda. Öö on tõsine ja selge.

Kummipael ja mõõn

 




















Kui ma lõpuks veebipäeviku tegemiseni jõudsin, oli päeval tekkinud teooria oma üleskirjutamise tähtsuse minetanud. Selgus, et tegelikult midagi öelda ei olegi. Miks ma peaksin enda mõtteid üldse levitama? Selline pidzaamaväel linnapeale sattunud tunne tekkis. Pole sellises olukorras küll olnud, aga.. Ah jaa, et selline ebamääraste mõtete reastamine mõjub nagu puhastusfilter või? No proovime siis. Selle kummipaela ja mõõna kohta kujuneski mul täna üks ilus teooria, alapealkirjaga meeste ja naiste suhted, ootused, lootused, pettumused ja võimalikud variandid. Kui selliseid asju üldse üldistada saab? Äkki on olemas ainult konkreetse mehe ja konkreetse naise vahelised suhted?