Kevadeoptimism krudisevas pakases

Meie vanas ahjuküttega puumajas pole välitermomeetrit vaja, hommikul karmkülmas toas ärgates saab isegi aru, mis seis väljas on. Kuuri puid tooma minnes kuuleb juba saabaste krudina järgi, kas külma on üle kümne kraadi või mitte. Mida külmem, seda krudisevam samm. Pärast viiteist külmakraadi lisanduvad kriuksud. Viimaste nädalate siberi talv on enda konksus sõrmed igast praost sisse toppinud ja üritab meid hirmutada. Siiani pole see tal õnnestunud.

Puukütte ja aiaga majja kolisin teadlikult, sellises majapidamises on kogu aeg midagi teha, niisama tundide viisi teleka ees või arvuti taga külitada pole võimalik isegi nüüd, kui tööotsad õige katkendlikuks jäänud ja vaba aega küllaga käes.

Iga päev tuleb neli-viis sületäit puid kuurist tuppa tuua, ahju kütta ja selle tegemistel silma peal hoida, et siibri ikka õigel ajal kinni saaks panna. Kui on meie korteri lumekoristusnädal, läheb lumerookimiseks. Puupliidil söögi tegemine võtab aega, aga see on mõnus aeg. Väike köök on praegu kõige soojem ruum ja toidu vaaritamine alati kosutav tegevus.

Nädalavahetusel käisin kriuksuva ilmaga kaubamajast kingitust otsimas. Kui ma enda paksude vammustega higiselt riiulite vahel ringi taarusin, avastasin üllatusega, et kaubandusmaailmas on alanud juba kevad. Ühe riideosakonna juures kuulutas reklaam: "Kevadeni on loetud tunnid!" Isegi suvised õlgkübarad olid talvemütside kõrvale tekkinud. Natuke naljakas oli õlgkübarat kasukaga proovida, aga käsi iseenesest haaras ühe värvilise laiaäärelise.. Sokutasin selle siiski tema suviste kaaslaste sekka tagasi.