Ususõda!! ... aga leplik ja andestav meel?
Sain eile täiesti aru kuidas ususõjad tekivad. Kasvõi verbaalsel tasandil. Nimelt kuulub üks mu sugulane evangeelsesse sekti, mis surub, pressib ja väänab enda ainuõiget usku teistele kaela. Mul on tuttavaid erinevatest konfessioonidest, oleme koos olles võrrelnud erinevate kirikute erinevusi ja sarnasusi, arutanud ja mõnikord vaielnudki. Aga austanud üksteise valikuid. Üks sõbraliku kooseksisteerimise avalikke saladusi ongi teise erisusega ja tema valikutega leppimine. See ei tähenda enda arvamusest loobumist. Pigem asetamist teise arvamuse kõrvale. Las nad siis olla seal reas.
Kõik me oleme nii erinevad juba ühe perekonna sees, mis on ometi kõige väiksem inimühendus. Las siis iga erinev leiab omasuguseid ja on nendega koos rahul, pole mõtet torkida teisi, kes on valinud midagi muud.
posted by Aleksandra Laas at 10:46
1 Comments:
Intelligentsete ja avara maailmavaatega inimestega on muidugi hea diskuteerida. Kitsama silmaringi või jäiga positsiooniga inimestega mõtete vahetamisel jääb hinge rahulolematus. Samas oskavad just nemad mõnikord sinu territooriumile tungida ootamatust küljest ja segadust tekitada. Hästi korrastatud intelligentne maastik saab rikutud. On ju sõdade ajaloostki teada, et kõrgelt arenenud kultuurriigid ei suuda end kaitsta barbaarsete ründajate eest. Samas siin on ju tegemist kahe erineva vaimsuse kokkupõrkega. Kui miski häirib ja puudutab, siis on see häiritud olevale indiviidile ilmselt midagi olulist. Äkki mõni alateadvuse soppi peidetud lahendamata sõlm? Kui see oleks lahendatud (loe ära liigitatud ja sildistatud :-), kas siis puudutaks see vähem? Kas taandumine on nõrkus? Mis erinevus on taandumisel ja tolerantsusel, kui tegemist on arvamuste lahkuminekuga? Õieti küll ühepoolse arvamuse pealesurumisega, kui teine on lihtsalt piinlikust tundev kuulaja.
Postita kommentaar
<< Home