Munevad kilpkonnad ja tikkiv naisolevus martiinibaaris

Teine lõunamaa päev algas hommikupoolikuga basseini ääres. Loksusime laisalt soojas vees ja veeretasime end siis basseini äärde päevitama. Naiste riietusruumi ukse juures oli väike raamaturiiul jutukatega. Napsasin lugemiseks Danielle Steele'i The End of Summer. Selline rauge ja mõnus lõunamine hommikupoolik...
Pärast basseinimõnude nautimist sõitsime mõned miilid linnast välja kõrvalasulasse merekilpkonnade randa.
Merekilpkonnade munemisaeg algab kevadel. Emakilpkonn ronib kaldale, kaevab liiva sisse augu ja muneb paarsada muna. Kahe kuu pärast kooruvad pojad ja hakkav merre tagasi kaperdama. Munemisperioodi ajal käivad looduskaitsjad hommikul ranna läbi ja märgistavad munemiskohad traatkatte ning hoiatussiltidega. Munemiskohti on tühjal rannal lihtne leida - kilpkonna jäljerada meenutab roomiktraktori jälgi. Huvitav on see, kilpkonnade sugu on seotud liiva soojusega, kus munad hauduvad. Soojas liivas sünnivad emased ja jahedamas isased kilpkonnad.

Tagasiteel koju põikasime sisse uude ja uhkesse ärikvartalisse. Seekordses olid alumised korrused riidepoodide ja söögikohtade jaoks. Meie võõrustaja kutsus meid martiinibaari paarile dringile. See oli igati trendikas enese näitamise baar. Ega ma end kilpkonnaranna riietes alguses eriti mugavalt tundnud, kõik olid nii sätitud ja netid. Kokteili edenedes läks veidi lahedemaks :) Vahva hakkas siis, kui meie kõrvale baaripukile sättis end õlut jooma üks kolmekümnendates tavaline Jane Eyre stiilis naisterahvas tikkimisraamiga. Muudkui rüüpas rahulikult pudelist õlut ja tikkis keskendunult kassikesi...

Aplaus päikeseloojangule

Ühel hommikul avasin silmad, vaatasin aknast välja ja nägin palme tuules kiikumas... Vastasmaja valgel seinal noogutasid samas rütmis nende sagris poisipeade varjud. On see unes või ilmsi? Imekombel ilmsi :)
Saabusime kohale pimedas ja alles hommikuvalguses nägin maad, kuhu olime saabunud.
Meie peatuspaigaks oli väike rahulik linnake Mehhiko lahe kaldal. Tegelikult on kogu rannik täis tipitud linnu ja asulaid, mis sulanduvad üksteisesse, ega täpselt aru saagi, kus üks neist lõpeb ja teine algab.
Esimene päev oli muljeterohke. Jalutasime nö vanalinnas - jõekaldal jahisadamate piirkonnas, kus olid madalad puust majad ja vaba õhustikuga söögikohad. See oli üsna kodune kant.
Tiirutasime autoga ka rannaäärses rahalõhnalises rajoonis. Sealsed majad nägid valja nagu külmade maade inimeste soojad unistused. Majade asemel olid väikesed lossid. Hiigelsuured krundid ulatusid türkiisrohelise rannani, nähtamatud aednikud olid neid hoolselt kujundanud ja hooldanud.
Jalutasime kohaliku ranna puidust kai juurde mis ulatus päris pikalt ookeani. Pärast läksime ujuma. Tulisoolases vees oli nii kerge olla - vesi ise kandis edasi :)
Õhtul läksime kohaliku hotelli rannabaari muusikat kuulama. Kella kaheksa paiku, kui päike loojus, tegi bänd pausi, rahvas keeras muusikutele selja ja nautis päikeseloojangut. Aplausi saatel!