Jumalaema lehmake

Eile õhtul, kui tööpäev hakkas lõppema, potsatas mu kirjutuslauale kahe täpiga lepatriinu. Üritas veidi lennelda, aga oli siiski liiga uimane. Tükk aega tippis kohmakalt laua peal, sain teda rahulikult uurida. Tal olid suured valged silmad. Ma ei olnud varem lepatriinu nägu nii lähedalt uurinud. Slaavi rahvad kutsuvad teda Jumalaema lehmakeseks.

Pasta hälbinud kasuvend makaron

Täna juhtus mitu asja. Lõunaks ei söönud ma mitte pastat, see tähendab värskelt keedetud (nojah) makarone vaid makarone. Makaronid on söök, mis on ükskord valmis keedetud, siis niisketeks või kuivanud kompudeks muutunud ja kõige lõpuks veel panni peal praetud. Eilne pasta muutus makaronideks, sest teismelised lapsed jõudsid koju peaaegu hommikul ja nende õhtusöök jäi potti. Kui pasta on õhuline, maitseainete ja ürtide ja tomatipastaga ahvatlev söök, siis makaronid on tuimad ja tapvalt igavad isegi siis, kui suur osa maitseainetopside sisust neile peale oli valatud.
Teine juhtum oli seotud nõuandmise ja teiste ellu sekkumisega. Selles aineprogrammis olen ma veel suhteliselt keskel. Kuulsin täna üht-teist ja mõtlemapanevat, hirmus isu oli "tõde" kuulutada, õnneks sain ikka enne minema. Koduteel podisesin palveid, et asjaosalised ise Looja nõuannetele avatud oleksid.

Kosmose kuu november

On mõnus, tõeliselt mõnus, kui vahepeal saab siit maapealt minema lennata. Kasvõi korraks kaugesse avarusse. Hõljuda eemal nii kergelt ja vabalt. Lahustuda, sulanduda tähtedesfääri ja siis tagasi jõuda.
Uuena, tervikuna, pastelsete joontega. Olla samaaegselt muusika ja aastaajad, ööõhk ja suvehommik.
Elu siin ei ole enam kohmakas ja nutune, see on pehme ja kirgas..