Terekäsi naabri aiast

Kord sattusin lugema järjekordset artiklit teemal "teadlased on avastanud". Seekord oli teemaks õnnetunne. Teadlased olid kindlaks teinud, et lisaks armastavale lähisuhtele teeb inimesi õnnelikuks ka naabritega lobisemine. Olen teadlastega täiesti nõus. Nii tore on aias nokitsedes mööda jalutava või üle aia kiikava naabriga uudiseid vahetada ja niisama lobiseda.
Naabrit kutsutakse eesti keeles ka üleaedseks. Ilmselt tuli see sõna kasutusele ajal, kui aiad olid veel tehtud hõredatest puulippidest või traatvõrgust. Kindlusaedade ja kõrgete vaadet varjavate aedade omanikud ilmselt teadlaste poolt õnnelikuks kuulutatud ja suhtlemist armastavate inimeste hulka ei kuulu.
Mulle endale meeldivad lõpmatud traatvõrgust aiad. Need on avameelsed, õhulised ja suhtlemisvalmis. Nii mõnus on enda aias istudes nautida läbi märkamatu traatvõrgu ka naabri aiakujundust ning tükikest veel ülejärgmisegi naabri oma.
Veidi metsikuks kasvanud naabriaeda on ka päris hea vaadata - enda hoolitsetud aed paistab siis eriti ilus. Ja kui enda aed vahepeal käest veidi ära läheb, on hea näha, et naaber enda aiaga hullult üle ei pinguta. Seda kõike muidugi helge ja ilusa stsenaariumi korral.
Kolakogujast naabri puhul ei aita muud, kui tihedad aialipid ja tihe hekk. Ega sellise ümbruse ja ilmselt ka iseendaga pahuksisse sattunud naabriga eriti suhelda tahagi. Võibolla peaksid linnaosavalitsused palkama endale aiapsühholoogid, kes teeksid hooletusse jäänud aedade omanikud kindlaks ja uuriksid välja, mis neid segab või vaevab? Aias nokitsemine teeb ju õnnelikuks, miks siis mõned aiaomanikud toas konutavad ja aia täiesti käest ära lasevad?

Lisaks suhtlevale võrkaiale on mul naabriteks veel ettevaatlik ilus aed ja "midagi ei tohi läbi paista" uue maja aed. Uue maja omanikega ma suhelnud pole, sest kinnine aed ulatub kõrgelt üle minu pea, küll aga vestlen juba teist aastat nende taimelanikuga - viinamarjaga. Eelmisel sügisel maitsesin ka ühte ilusat lillakassinist viinamarja. Viinamari oli hapu.