Aah.. kevad..

Niipea kui lumi sulab, tekib hinge rahutus ja seljakoti pakkimise ja edasiliikumise vajadus. Ikka uutele rohumaadele ja edasi järgmiste mägede taha. Nomaadi värk, mis teha :-).
Õnneks oli mul see aasta just vaba nädal, kui kevad kohale jõudis. Ma hingasin ja ahmisin seda sisse ja salvestasin kõvakettale nii palju kui vähegi mahtus. Mõttes kummitas - see on Esimene Kevad.. Mille esimene, eks hiljem selgub.
Muidu kontoriorava rattal tiireldes, rohkem küll puuriorava konutamisi konutades, kipuvad aastaajad suvaliselt ja märkamatult mööduma. Just need erilised hetked jäävad kinni püüdmata..
Tegelikult läheb mul praegu enamik aega sellepeale, et valmistuda millekski uueks ja samal ajal igaks juhuks leppida ja olla tänulik olemasolevaga ehk vanaga.