Aplaus päikeseloojangule

Ühel hommikul avasin silmad, vaatasin aknast välja ja nägin palme tuules kiikumas... Vastasmaja valgel seinal noogutasid samas rütmis nende sagris poisipeade varjud. On see unes või ilmsi? Imekombel ilmsi :)
Saabusime kohale pimedas ja alles hommikuvalguses nägin maad, kuhu olime saabunud.
Meie peatuspaigaks oli väike rahulik linnake Mehhiko lahe kaldal. Tegelikult on kogu rannik täis tipitud linnu ja asulaid, mis sulanduvad üksteisesse, ega täpselt aru saagi, kus üks neist lõpeb ja teine algab.
Esimene päev oli muljeterohke. Jalutasime nö vanalinnas - jõekaldal jahisadamate piirkonnas, kus olid madalad puust majad ja vaba õhustikuga söögikohad. See oli üsna kodune kant.
Tiirutasime autoga ka rannaäärses rahalõhnalises rajoonis. Sealsed majad nägid valja nagu külmade maade inimeste soojad unistused. Majade asemel olid väikesed lossid. Hiigelsuured krundid ulatusid türkiisrohelise rannani, nähtamatud aednikud olid neid hoolselt kujundanud ja hooldanud.
Jalutasime kohaliku ranna puidust kai juurde mis ulatus päris pikalt ookeani. Pärast läksime ujuma. Tulisoolases vees oli nii kerge olla - vesi ise kandis edasi :)
Õhtul läksime kohaliku hotelli rannabaari muusikat kuulama. Kella kaheksa paiku, kui päike loojus, tegi bänd pausi, rahvas keeras muusikutele selja ja nautis päikeseloojangut. Aplausi saatel!