Salauks

Salauksi on igasuguseid. Mul on neid päris mitu. Ma ei teagi täpselt mis nende kõigi taga peitub. Ja kui palju neid kokku on! Võibolla ei tahagi teada. Üks läks kogemata see nädal lahti. Ja ehmatas ikka ära küll. Mis sealt kõik välja paistis ja välja vajus. See oli üks kolikambri uks. See mis keldris asub. Ma ei mäletanud seda enam. Mis seals ikka. Olen nüüd juba üks-kaks-kolm päeva seda segadikku kraaminud. Midagi sai ära visatud, midagi kokku lapitud ja tagasi pandud, mõne asjandusega ei osanudki miskit ette võtta. Las siis olla, ehk hiljem. Tegelikult on nüüd kergem olla. Ei tea kas ma peaksin selle ukse nüüd meelde jätma? Lausa ära märgistama? Ah, pole vast vaja. Selleks korraks sai koli kraamitud. Lähen avan nüüd verandaukse, hingan sisse meretuuli ja sügise kutset. Lasen endalt tolmu minema puhuda. Öö on tõsine ja selge.