Armastuse anum

Ilma armastuseta ei saa. See oleks liiga kurb.. Üks võimalus armastuse õhkonnas viibimiseks on seda ümberringi jagada. Umbes nagu auru. Ei, ei mitte auruveduri moodi mööda sirgeid rööpaid kihutades, pigem kergelt nagu suveöö udu, mis ilmub äkki ei kuskilt ja hõljub madalal maa kohal, nii et puud ja põõsad on näha... Ja siis on ta kadunud. Võibolla armastuse anumasse tagasi läinud? Olemas on ta ju kogu aeg, vahepeal lihtsalt kaane all peidus.
Eks armastuse anum ole igasugu aegu näinud - seda on lapitud ja kleebitud, parandatud ja tihendatud. Mõnikord läheb ta ise lahti, lööb kaane suure pauguga pealt. Siis on oht, et valgub tühjaks. On aegu, kus ta seisab tolmunult ja elutult nurgas. Aeg-ajalt tekib uudishimu sisse piiluda, kuulatada kõrv vastu kaant - kas ikka hingitseb? Raputaks veidi..