tag:blogger.com,1999:blog-191006672024-02-20T11:21:35.184+02:00DoominoVahepalad ja imestamisedAleksandra Laashttp://www.blogger.com/profile/17001735171021904773noreply@blogger.comBlogger32125tag:blogger.com,1999:blog-19100667.post-51954305924581108662012-12-09T19:46:00.001+02:002012-12-09T19:52:24.277+02:00Kuidas ta teab?Ma ei mäletagi enam, kaua jõulukaktus meil elanud on. Sättisin ta poti uude koju kolides kööki külmutuskapile ja sinna ta on ka jäänud. Tundub, et põhjapoolne päikesevaene aken on sellele visale taimele igati sobiv elukoht. Isegi pidev külmutuskapi juures kolistamine ei paista teda segavat.<br />
Olen tema vaikse ja vähenõudliku olemasoluga nii ära harjunud, et õiteaja saabudes tabab mind igal aastal rõõmus üllatus. Sel aastal otsustas jõulukaktus õitsemisega alustada esimesel advendil, kuid mõnel aastal on ta õied avanud vahetult enne jõulupühi. Kevadel kingib ta paar õit perenaisele sünnipäevaks.<br />
<br />
<div class="separator" style="clear: both; text-align: center;">
<a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEgYsDyR4PDp_LTjGpaC9721VIQRi2WkO6rJwXPa1k3q418uy4z8I6z8i9GNwzvb7tGDXE5-FTr1lnra8mEicetllEG41vocc2Qfla1fDI0y7QWDUr5DAv94y_SLJulx0_o6E5RE/s1600/1_advent.JPG" imageanchor="1" style="margin-left: 1em; margin-right: 1em;"><img border="0" height="400" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEgYsDyR4PDp_LTjGpaC9721VIQRi2WkO6rJwXPa1k3q418uy4z8I6z8i9GNwzvb7tGDXE5-FTr1lnra8mEicetllEG41vocc2Qfla1fDI0y7QWDUr5DAv94y_SLJulx0_o6E5RE/s400/1_advent.JPG" width="300" /></a></div>
<br />Aleksandra Laashttp://www.blogger.com/profile/17001735171021904773noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-19100667.post-28386016217227697912012-09-08T22:48:00.002+03:002012-12-09T19:12:56.915+02:00Kaabli tänaval bussi oodatesEi õnnestunud õigeks ajaks bussi peale jõuda, napilt paar minutit jäin hiljaks. Järgmine pidi tulema alles poole tunni pärast. Vaatasin ringi.<br />
Bussipeatuse vastas olev vahtrapuu naeratas punaseks värvitud suuga.<br />
Kas ma näen õieti? Tuules kõikusid kaablite külge visatud ketsid.<br />
Ninna kandus roosi lõhna. Valge pargiroos oli otsustanud uuele ringile minna.<br />
Järgmine buss juba tuligi!<br />
<br />
<div class="separator" style="clear: both; text-align: center;">
<a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEjFMIqteZgnLYOCrGqUXtn3hyJdlVTXKO69wWheKQjAz_M5DrqGnK0e7HHcYRYfQ_KuNsXhqsue6jbpWbH_1cgBCUrU12Y5u_y3AfnwTYxVAnPPKuSm2iLCrw6aHYOPJd3gE2LK/s1600/Kaabli+1.jpg" imageanchor="1" style="clear: left; float: left; margin-bottom: 1em; margin-right: 1em;"><img border="0" height="315" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEjFMIqteZgnLYOCrGqUXtn3hyJdlVTXKO69wWheKQjAz_M5DrqGnK0e7HHcYRYfQ_KuNsXhqsue6jbpWbH_1cgBCUrU12Y5u_y3AfnwTYxVAnPPKuSm2iLCrw6aHYOPJd3gE2LK/s400/Kaabli+1.jpg" width="400" /></a></div>
<br />
<div class="separator" style="clear: both; text-align: center;">
<a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEjrLFYHlAlBdFqin1-TQ109_BvKcxg83YKW-G2s0njneksYnbMTVyuJpSXb-yqFauIJjbCRp_t1ZqHVVqChN_w-_WUzLZLn-6Yi9yZlv9HJXPJ0dd4skr1W_bP_5lRRpHfzMJ8H/s1600/Kaabli+2.JPG" imageanchor="1" style="margin-left: 1em; margin-right: 1em;"><img border="0" height="400" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEjrLFYHlAlBdFqin1-TQ109_BvKcxg83YKW-G2s0njneksYnbMTVyuJpSXb-yqFauIJjbCRp_t1ZqHVVqChN_w-_WUzLZLn-6Yi9yZlv9HJXPJ0dd4skr1W_bP_5lRRpHfzMJ8H/s400/Kaabli+2.JPG" width="300" /></a></div>
<br />
<div class="separator" style="clear: both; text-align: center;">
<a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEhceYz4ZH5skpRlk1llGFpPN8wea25EHYxWh4uSHanqsU6BNwgZzwOgXfTCppv93IzplPf4cvD5FYhspAJD7hQyCyHWwcFV9dBNC3YxyFj3F9aVtUmrb4Rs8LutZhmpHa_KeYia/s1600/Kaabli+3.JPG" imageanchor="1" style="clear: left; float: left; margin-bottom: 1em; margin-right: 1em;"><img border="0" height="400" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEhceYz4ZH5skpRlk1llGFpPN8wea25EHYxWh4uSHanqsU6BNwgZzwOgXfTCppv93IzplPf4cvD5FYhspAJD7hQyCyHWwcFV9dBNC3YxyFj3F9aVtUmrb4Rs8LutZhmpHa_KeYia/s400/Kaabli+3.JPG" width="300" /></a></div>
<br />
<div class="separator" style="clear: both; text-align: center;">
<a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEhKMd2VL7efc2kkFUYjl1AvN9IdCyL4mIeU9wdhHhqhyaYrSQqshL9qbG5Gjd3NWM3XPgBEH7qJCZzIpAtJ_uVOLPzz_RdP9a7ZLM_xie34Ps7SDecS4xnEKnrvh9rDNsyZxZ-y/s1600/Kaabli+4.JPG" imageanchor="1" style="margin-left: 1em; margin-right: 1em;"><img border="0" height="400" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEhKMd2VL7efc2kkFUYjl1AvN9IdCyL4mIeU9wdhHhqhyaYrSQqshL9qbG5Gjd3NWM3XPgBEH7qJCZzIpAtJ_uVOLPzz_RdP9a7ZLM_xie34Ps7SDecS4xnEKnrvh9rDNsyZxZ-y/s400/Kaabli+4.JPG" width="300" /></a></div>
<br />
<div class="separator" style="clear: both; text-align: center;">
<a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEjtg9WwUN7sG0efXM61bIEefwtZlldh6FjDaj-mqqJ1DwLlH95VM6s0XDIkv-XTcxf4FoDlq4hj6x8fnK91v2UCKiw-MyaOv-LGxpMgIFhT8gGs2GcBsiB63BUq4q5qEGkInt-0/s1600/Kaabli+5.JPG" imageanchor="1" style="clear: left; float: left; margin-bottom: 1em; margin-right: 1em;"><img border="0" height="400" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEjtg9WwUN7sG0efXM61bIEefwtZlldh6FjDaj-mqqJ1DwLlH95VM6s0XDIkv-XTcxf4FoDlq4hj6x8fnK91v2UCKiw-MyaOv-LGxpMgIFhT8gGs2GcBsiB63BUq4q5qEGkInt-0/s400/Kaabli+5.JPG" width="300" /></a></div>
<br />
<div class="separator" style="clear: both; text-align: center;">
</div>
<br />
<br />Aleksandra Laashttp://www.blogger.com/profile/17001735171021904773noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-19100667.post-52065078222725011072012-09-08T22:20:00.003+03:002012-09-08T22:31:22.428+03:00Jalutuskäik septembriöösEi jõudnudki varem jalutama kui alles pimedas. Õhk oli soe ja sume, pigem õdusa augustiöö kui turtsaka septembrikuu moodi. Lonkisime laisalt mööda Nõmme kõrvaltänavaid ja vahtisime maju. Öösel muutuvad tavalised praktilised elumajad salapäraseks ja nende valgustatud aknad näitavad valitud palu pererahva elust.<br />
Mis selle akna peal küll olla võiks? Uudishimu ei andnud rahu, läksin hommikul vaatama. Vaasis oli suur sületäis punaseid roose.<br />
<br />
<div class="separator" style="clear: both; text-align: center;">
<a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEhxEjMjrLxh82yAevD-EYlWBe3cjozLN-BbX9AkJm3WY__MQ7cWXP4Zh6htfV0wo7Zoqr6abWC1XjJW_EjZTCm3B8aGLf6TxUR-xJUAC6cOJzVaAhJP_qLa5Q-ZleFSMeSE2rUN/s1600/aken.jpg" imageanchor="1" style="clear: left; float: left; margin-bottom: 1em; margin-right: 1em;"><img border="0" height="350" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEhxEjMjrLxh82yAevD-EYlWBe3cjozLN-BbX9AkJm3WY__MQ7cWXP4Zh6htfV0wo7Zoqr6abWC1XjJW_EjZTCm3B8aGLf6TxUR-xJUAC6cOJzVaAhJP_qLa5Q-ZleFSMeSE2rUN/s400/aken.jpg" width="400" /></a></div>
<br />Aleksandra Laashttp://www.blogger.com/profile/17001735171021904773noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-19100667.post-86612415201035446182012-09-03T19:46:00.002+03:002012-09-08T22:26:59.406+03:00Terekäsi naabri aiastKord sattusin lugema järjekordset artiklit teemal "teadlased on avastanud". Seekord oli teemaks õnnetunne. Teadlased olid kindlaks teinud, et lisaks armastavale lähisuhtele teeb inimesi õnnelikuks ka naabritega lobisemine. Olen teadlastega täiesti nõus. Nii tore on aias nokitsedes mööda jalutava või üle aia kiikava naabriga uudiseid vahetada ja niisama lobiseda.<br />
Naabrit kutsutakse eesti keeles ka üleaedseks. Ilmselt tuli see sõna kasutusele ajal, kui aiad olid veel tehtud hõredatest puulippidest või traatvõrgust. Kindlusaedade ja kõrgete vaadet varjavate aedade omanikud ilmselt teadlaste poolt õnnelikuks kuulutatud ja suhtlemist armastavate inimeste hulka ei kuulu.<br />
Mulle endale meeldivad lõpmatud traatvõrgust aiad. Need on avameelsed, õhulised ja suhtlemisvalmis. Nii mõnus on enda aias istudes nautida läbi märkamatu traatvõrgu ka naabri aiakujundust ning tükikest veel ülejärgmisegi naabri oma.<br />
Veidi metsikuks kasvanud naabriaeda on ka päris hea vaadata - enda hoolitsetud aed paistab siis eriti ilus. Ja kui enda aed vahepeal käest veidi ära läheb, on hea näha, et naaber enda aiaga hullult üle ei pinguta. Seda kõike muidugi helge ja ilusa stsenaariumi korral.<br />
Kolakogujast naabri puhul ei aita muud, kui tihedad aialipid ja tihe hekk. Ega sellise ümbruse ja ilmselt ka iseendaga pahuksisse sattunud naabriga eriti suhelda tahagi. Võibolla peaksid linnaosavalitsused palkama endale aiapsühholoogid, kes teeksid hooletusse jäänud aedade omanikud kindlaks ja uuriksid välja, mis neid segab või vaevab? Aias nokitsemine teeb ju õnnelikuks, miks siis mõned aiaomanikud toas konutavad ja aia täiesti käest ära lasevad? <br />
<div class="separator" style="clear: both; text-align: center;">
<a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEhAue4aPth-OAWT2jxPVNJnnHQvOxQbSYBALWhBcD7Mj2MY6YSXZojgjbZyqkr8d2Vubiy9UrtRZE-skXhnfEwiRULa3bBISGTOLa_Zb8gp5Zmje8xFbCjcP-BNyPEO45UV22bg/s1600/teretus.JPG" imageanchor="1" style="margin-left: 1em; margin-right: 1em;"><img border="0" height="400" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEhAue4aPth-OAWT2jxPVNJnnHQvOxQbSYBALWhBcD7Mj2MY6YSXZojgjbZyqkr8d2Vubiy9UrtRZE-skXhnfEwiRULa3bBISGTOLa_Zb8gp5Zmje8xFbCjcP-BNyPEO45UV22bg/s400/teretus.JPG" width="300" /></a></div>
Lisaks suhtlevale võrkaiale on mul naabriteks veel ettevaatlik ilus aed ja "midagi ei tohi läbi paista" uue maja aed. Uue maja omanikega ma suhelnud pole, sest kinnine aed ulatub kõrgelt üle minu pea, küll aga vestlen juba teist aastat nende taimelanikuga - viinamarjaga. Eelmisel sügisel maitsesin ka ühte ilusat lillakassinist viinamarja. Viinamari oli hapu.<br />
<br />Aleksandra Laashttp://www.blogger.com/profile/17001735171021904773noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-19100667.post-21304185669767130182012-04-23T22:40:00.003+03:002012-04-23T22:50:55.479+03:00HüatsintKolm aastat tagasi, kui vaim oli kevadeks valmis, aga loodus veel lumine, ostsin tuppa silmarõõmuks lilla potihüatsindi. Ta lõhnas ja õitses ja rõõmustas mind terve varakevade. Päriskevadel istutasin hüatsindi peenrasse. Tundub, et õueelu meeldib talle, isegi väike kaaslane on kõrvale tekkinud.<br />
<div class="separator" style="clear: both; text-align: center;">
<a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEiRncGrIi6qB4U5S15x0YmazeGcxmwM8JHuVYlJ6TxLfMSX-u4mwd-snhjaiL3V4-5CffAxhm0iKef0CVqL2g-J7KiitP83H8sWQJcMB8Pr1-pGrrkY4tExUtAMPB9_MrEiHq0v/s1600/hyatsint.jpg" imageanchor="1" style="margin-left: 1em; margin-right: 1em;"><img border="0" height="400" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEiRncGrIi6qB4U5S15x0YmazeGcxmwM8JHuVYlJ6TxLfMSX-u4mwd-snhjaiL3V4-5CffAxhm0iKef0CVqL2g-J7KiitP83H8sWQJcMB8Pr1-pGrrkY4tExUtAMPB9_MrEiHq0v/s400/hyatsint.jpg" width="341" /></a></div>
<div class="separator" style="clear: both; text-align: center;">
<br /></div>
<br />Aleksandra Laashttp://www.blogger.com/profile/17001735171021904773noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-19100667.post-82783768490836155632012-03-22T14:16:00.009+02:002012-04-11T12:59:08.097+03:00Üleminekuaeg<div class="separator" style="clear: both; text-align: center;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEj9TiYh77UjkhRUtFGFIMh3rAvRx3uN3tpvABT3WXYtYcPL7ZwqX1jScp8YGpUtP5wdIBHCxGgvxqPEQ33GesRJrIml2L6ltuiBVBciDumY_mBgSSBmI-VpoESDbUOxgHxz53pz/s1600/tulbihakatised.jpg" imageanchor="1" style="margin-left: 1em; margin-right: 1em;"><img border="0" height="400" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEj9TiYh77UjkhRUtFGFIMh3rAvRx3uN3tpvABT3WXYtYcPL7ZwqX1jScp8YGpUtP5wdIBHCxGgvxqPEQ33GesRJrIml2L6ltuiBVBciDumY_mBgSSBmI-VpoESDbUOxgHxz53pz/s400/tulbihakatised.jpg" width="357" /></a></div><br />
<div style="margin-bottom: 0cm;">Nii kaua kui ma mäletan, on mu elus kogu aeg olnud üleminekuaeg. Lapsepõlves ootasin sünnipäeva, koolivaheaega, kevadet, suve, jõulusid... Pärast pikka ja lumist talve ootan kärsitult suvepuhkust. Varakevadises aias üle lumehangede hüpates ootan päriskevadet, et saaks taimi istutada ja aiatöid teha. </div><div style="margin-bottom: 0cm;"> Ainult ühe eluperioodi kohta võin öelda, et elasin aastaid hetkes. See oli siis, kui lapsed olid väikesed. Sagimist ja toimetamist, väsimust ja rõõmu, hirme ja muresid oli tol ajal nii suurtes koguses ja segiläbi, et ootuste peale aega ei jätkunud. Aega ei jätkunud? Kas liiga aeglaselt kulgev aeg käivitabki ootuste ja igatsuste mootori? <br />
Oli aeg, kui ma tapsin liigset aega töönarkomaaniaga. Varakapitalistlikus Eestis oli see loomulik ja hinnatud tegevus ning tööandjatele enamasti pühendunud ja ületunde tegev töötaja meeldis. Õnneks ma endas peituvat muretut luuslangerit siiski päriselt tööga ära tappa ei jõudnud. Minu üleminekuaeg tööhullusest kaheksatunniste tööpäevade ja lihtsate rõõmude ajajärku kestis mitu aastat. Murdehetk saabus, kui ühel kevadisel päeval kolleeg keset tööpäeva äkki teatas: „Täna on ilus ilm, lähen parem lapsega loomaaeda.“ Pakkis asjad kokku ja kadus. Ülemus oli sel päeval majast väljas. </div><div style="margin-bottom: 0cm;"> Lihtsad rõõmud on tegelikult aeglased rõõmud, isegi kui nad ajaliselt ei kesta kaua. Olen ka märganud, et õnnelik olles ajatelge ei eksisteeri. Õnnelik olemise aeg on ajatu aeg. Aeg tiksub aeglaselt, halastamatult ja valusalt ainult siis, kui oled rahutu, ootusärev, pettunud või õnnetu <span style="font-family: Times New Roman,serif;">– </span>kui on üleminekuaeg. Ei tea, kas kannatliku ja praktilise meelelaadiga inimesed taluvad üleminekuaegasid paremini? Või need, kes valdavad hetkes elamise ja olemise kunsti? </div><div style="margin-bottom: 0cm;"> Lugesin Postimehest, et Eestis on tegelikult kaheksa klimaatilist aastaaega, kusjuures lisa-aastaajad märgivad pikaksveninud üleminekuaega: kevadtalv, varakevad, hilissügis ja eeltalv. Kõige rohkem ongi meil üleminekuaastaaegu.<br />
Aja jooksul olen aru saanud, et üleminekuaja pikkus sõltub tegelikult minust endast. Õigemini nendest prillidest, millega ma parajasti maailma vaatan. Hea küll, loodusliku üleminekuajaga ma midagi teha ei saa: ei saa ju lund kiiremini sulatada või kevadlilli õitsema sundida. Saan aga elada hetkes ja nautida väikseid hetkerõõme: eelmisel sügisel muretsetud tulbid ja nartsissid on aias ninad mullast välja pistnud, pooleliolev raamat on huvitav ja inspireeriv, lähedased rahulolevad ja päris õnnelikud, kevadõhk rammestavalt lootusrikas. </div><div class="separator" style="clear: both; text-align: center;"></div>Aleksandra Laashttp://www.blogger.com/profile/17001735171021904773noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-19100667.post-36321757756691917872012-02-07T15:21:00.014+02:002012-02-09T20:12:37.897+02:00Kevadeoptimism krudisevas pakases<div style="text-align: left;">Meie vanas ahjuküttega puumajas pole välitermomeetrit vaja, hommikul karmkülmas toas ärgates saab isegi aru, mis seis väljas on. Kuuri puid tooma minnes kuuleb juba saabaste krudina järgi, kas külma on üle kümne kraadi või mitte. Mida külmem, seda krudisevam samm. Pärast viiteist külmakraadi lisanduvad kriuksud. Viimaste nädalate siberi talv on enda konksus sõrmed igast praost sisse toppinud ja üritab meid hirmutada. Siiani pole see tal õnnestunud. </div>Puukütte ja aiaga majja kolisin teadlikult, sellises majapidamises on kogu aeg midagi teha, niisama tundide viisi teleka ees või arvuti taga külitada pole võimalik isegi nüüd, kui tööotsad õige katkendlikuks jäänud ja vaba aega küllaga käes.<br />
<div style="text-align: left;"><div class="separator" style="clear: both;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEgzSxhXhuk3EiRbCHsTmEHWwc288MmdSTSbfOgB6y81OMHbY9YxB5LTYgp-F9x88s4Exj1fy5NlbHe0hRZ3u63GEm9cQ_FBl5oJHd4bwCL8zHTfabD1b6sbBnaiC6CM9kwzR0VR/s1600/kase+halg.jpg" imageanchor="1" style="clear: left; float: left; margin-bottom: 1em; margin-right: 1em;"><img border="0" height="285" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEgzSxhXhuk3EiRbCHsTmEHWwc288MmdSTSbfOgB6y81OMHbY9YxB5LTYgp-F9x88s4Exj1fy5NlbHe0hRZ3u63GEm9cQ_FBl5oJHd4bwCL8zHTfabD1b6sbBnaiC6CM9kwzR0VR/s400/kase+halg.jpg" width="400" /></a></div></div>Iga päev tuleb neli-viis sületäit puid kuurist tuppa tuua, ahju kütta ja selle tegemistel silma peal hoida, et siibri ikka õigel ajal kinni saaks panna. Kui on meie korteri lumekoristusnädal, läheb lumerookimiseks. Puupliidil söögi tegemine võtab aega, aga see on mõnus aeg. Väike köök on praegu kõige soojem ruum ja toidu vaaritamine alati kosutav tegevus.<br />
<br />
Nädalavahetusel käisin kriuksuva ilmaga kaubamajast kingitust otsimas. Kui ma enda paksude vammustega higiselt riiulite vahel ringi taarusin, avastasin üllatusega, et kaubandusmaailmas on alanud juba kevad. Ühe riideosakonna juures kuulutas reklaam: "Kevadeni on loetud tunnid!" Isegi suvised õlgkübarad olid talvemütside kõrvale tekkinud. Natuke naljakas oli õlgkübarat kasukaga proovida, aga käsi iseenesest haaras ühe värvilise laiaäärelise.. Sokutasin selle siiski tema suviste kaaslaste sekka tagasi.Aleksandra Laashttp://www.blogger.com/profile/17001735171021904773noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-19100667.post-20420890259111632002011-12-16T22:06:00.002+02:002011-12-18T17:43:03.567+02:00Frank Sinatraga juuksurisIgapäevane karm tegelikkus - pimedas tööle, pimedas koju, kiire valge päeva ampsatus lõunat sööma minnes - oli vaikselt hakanud hinge uuristama.. Praktiline mõistus küll üritas asju nii ja naamoodi seletada, kuid sellest polnud eriti kasu. Takerdunud tunne ei kadunud.<br />
Täna aga vedas, mind saadeti vanalinna asju ajama. Lõpuks ometi sain töötada värskes õhus! Üks ülesanne täidetud, kõndisin reipalt läbi vanalinna. Isegi päike näitas vahepeal enda kitsast nägu.<br />
Möödusin juuksurisalongist. Läbi akna oli näha tühje klienditoole ja elavalt vestlevaid juuksureid. Pidurdasin ja astusin uksest sisse. Frank Sinatra laulis raadios mahehäälselt jõuludest. Juuksurid vakatasid vait ja muundusid klienditeenijateks.<br />
Istusin juuksuritoolis, kuulasin jõuludzässi ja tundsin, kuidas pimeda aja stress koos juuksesalkudega põrandale libises. Just selles ruumis pidin antud ajahetkel olema. Töised asjaajamised olid lihtsalt suunaviidad.Aleksandra Laashttp://www.blogger.com/profile/17001735171021904773noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-19100667.post-35803844707302779422011-12-15T20:09:00.005+02:002012-02-09T20:13:22.569+02:00Sügis jäi allesNovembri alguses, kui päevavalgus tegutses lühireziimil ja ettevõtmiste raadiused järjest lühemaks jäid, tuli suur metsa- ja mereigatsus peale. Mitte linnametsa, mis inimese lõhna täis, vaid eksimisvõimalustega pärismetsa.<br />
Sõitsime nädalavahetusel linnast välja. Jätsime auto teepervele ja sumpasime läbi männimetsa mereranna suunas. Ahmisime sisse sügise kirbeid lõhnu, kogusime kopsudesse värskeid tuuli ja imetlesime poolärkvel taimede hapraid mustreid.<br />
Metsaserva suvilad polnudki mahajäetud. Nii mõnegi ees konutas auto ja ootas kannatlikult, kuni pererahvas ennast uueks töönädalaks laeb. <br />
Jõudsime mere äärde. Tuul ja vihm olid inimjäljed rannalt kustutanud. Meri nohises vaikselt omaette; ta ei pidanud enam supelsaksu lõbustama.<br />
Keegi oli rannaservale puude varju ehitanud kipaka pingi. Istusin ettevaatlikult sammaldunud pingiservale. Õhtuvaikus mässis mind enda sisse.. Rannaäärel seisva elukaaslase siluett muutus hämaruses järjest ähmasemaks. Hea oli niisama olla.<br />
<div class="separator" style="clear: both; text-align: left;"><img border="0" height="302" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEidzBfWKVbzkqUI0WyF7kvFGXgIN1v4fYjQW0fDl9qWkynAcwWabqMV_RKsA1azvRZKMaixUedod083tk-dz-DEIWjb-QdcW5ZvhueO3KvNhoNZ9aJ9o5Qw0M4rkNXSS1kadrrP/s400/lahkumislend_.jpg" width="400" /></div><br />
Selja tagant kostus mingi kummaline heli. Katkendlikud häälitsused muutusid järjest selgemaks ja tugevamaks ühislauluks, mis lähenes ja lähenes.. Gaa-gaa.. See on ju..! Hüppasin krapsakalt püsti. Madalalt üle minu pea lendas kolmnurkne valjuhäälne linnuparv. Järgmine hetk olid nad juba kadunud. Koos nendega ka tänavune suvi.. Kas sügis samuti?<br />
Hiljem lugesin, et madalalt lõunamaale lendavad haned ja luiged pidid maha jätma madala lumega talve.<br />
Täna hommikul läbi padusadu ja vihmaveelompide tööle rutates tuli hanede lahkumislend meelde.<br />
Nii madalat talve küll oodata ei osanud..Aleksandra Laashttp://www.blogger.com/profile/17001735171021904773noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-19100667.post-44494652632801095482011-04-05T20:10:00.007+03:002012-02-09T20:12:10.641+02:00Munevad kilpkonnad ja tikkiv naisolevus martiinibaarisTeine lõunamaa päev algas hommikupoolikuga basseini ääres. Loksusime laisalt soojas vees ja veeretasime end siis basseini äärde päevitama. Naiste riietusruumi ukse juures oli väike raamaturiiul jutukatega. Napsasin lugemiseks Danielle Steele'i <i>The End of Summer.</i> Selline rauge ja mõnus lõunamine hommikupoolik... <br />
Pärast basseinimõnude nautimist sõitsime mõned miilid linnast välja kõrvalasulasse merekilpkonnade randa. <br />
Merekilpkonnade munemisaeg algab kevadel. Emakilpkonn ronib kaldale, kaevab liiva sisse augu ja muneb paarsada muna. Kahe kuu pärast kooruvad pojad ja hakkav merre tagasi kaperdama. Munemisperioodi ajal käivad looduskaitsjad hommikul ranna läbi ja märgistavad munemiskohad traatkatte ning hoiatussiltidega. Munemiskohti on tühjal rannal lihtne leida - kilpkonna jäljerada meenutab roomiktraktori jälgi. Huvitav on see, kilpkonnade sugu on seotud liiva soojusega, kus munad hauduvad. Soojas liivas sünnivad emased ja jahedamas isased kilpkonnad.<br />
<div class="separator" style="clear: both; text-align: center;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEjb62avix1i64u03oaDJK4OugFuCVuLDbbWMzFaDkIlWXz07v-oDonxgJkVbs6s-EIB8ZWTPo1QKF0WLDHP_6uFIpkUbtI4wMsAJ0LxGH9ZyLZoUbWL_lMoCENXd6E0gtDPDNVm/s1600/merekilpkonn_1.JPG" imageanchor="1" style="clear: left; float: left; margin-bottom: 1em; margin-right: 1em;"><img border="0" height="300" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEjb62avix1i64u03oaDJK4OugFuCVuLDbbWMzFaDkIlWXz07v-oDonxgJkVbs6s-EIB8ZWTPo1QKF0WLDHP_6uFIpkUbtI4wMsAJ0LxGH9ZyLZoUbWL_lMoCENXd6E0gtDPDNVm/s400/merekilpkonn_1.JPG" width="400" /></a></div>Tagasiteel koju põikasime sisse uude ja uhkesse ärikvartalisse. Seekordses olid alumised korrused riidepoodide ja söögikohtade jaoks. Meie võõrustaja kutsus meid martiinibaari paarile dringile. See oli igati trendikas enese näitamise baar. Ega ma end kilpkonnaranna riietes alguses eriti mugavalt tundnud, kõik olid nii sätitud ja netid. Kokteili edenedes läks veidi lahedemaks :) Vahva hakkas siis, kui meie kõrvale baaripukile sättis end õlut jooma üks kolmekümnendates tavaline Jane Eyre stiilis naisterahvas tikkimisraamiga. Muudkui rüüpas rahulikult pudelist õlut ja tikkis keskendunult kassikesi...Aleksandra Laashttp://www.blogger.com/profile/17001735171021904773noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-19100667.post-57491540497033427072011-04-05T17:41:00.011+03:002012-02-09T20:13:58.119+02:00Aplaus päikeseloojangule<div><div class="separator" style="clear: both; text-align: right;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEiSzzoF5B3gGqQyBeet8k9p_bHF6FBxZx7tW2VCDG8j5Fu1qSFG4Axp5DHHMImZIpSYiMVhtRPLayT-lSz5_iFVDDed19rgyywUKC_v2qqfNT4XcSg7nI9ZqTlsgmkI_53ot3od/s1600/100_5829.JPG" imageanchor="1" style="margin-left: 1em; margin-right: 1em;"></a></div><div style="text-align: right;"></div>Ühel hommikul avasin silmad, vaatasin aknast välja ja nägin palme tuules kiikumas... Vastasmaja valgel seinal noogutasid samas rütmis nende sagris poisipeade varjud. On see unes või ilmsi? Imekombel ilmsi :)<br />
Saabusime kohale pimedas ja alles hommikuvalguses nägin maad, kuhu olime saabunud.<br />
Meie peatuspaigaks oli väike rahulik linnake Mehhiko lahe kaldal. Tegelikult on kogu rannik täis tipitud linnu ja asulaid, mis sulanduvad üksteisesse, ega täpselt aru saagi, kus üks neist lõpeb ja teine algab.<br />
Esimene päev oli muljeterohke. Jalutasime nö vanalinnas - jõekaldal jahisadamate piirkonnas, kus olid madalad puust majad ja vaba õhustikuga söögikohad. See oli üsna kodune kant.<br />
Tiirutasime autoga ka rannaäärses rahalõhnalises rajoonis. Sealsed majad nägid valja nagu külmade maade inimeste soojad unistused. Majade asemel olid väikesed lossid. Hiigelsuured krundid ulatusid türkiisrohelise rannani, nähtamatud aednikud olid neid hoolselt kujundanud ja hooldanud.<br />
Jalutasime kohaliku ranna puidust kai juurde mis ulatus päris pikalt ookeani. Pärast läksime ujuma. Tulisoolases vees oli nii kerge olla - vesi ise kandis edasi :) <br />
Õhtul läksime kohaliku hotelli rannabaari muusikat kuulama. Kella kaheksa paiku, kui päike loojus, tegi bänd pausi, rahvas keeras muusikutele selja ja nautis päikeseloojangut. Aplausi saatel!<br />
<div class="separator" style="clear: both; text-align: center;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEiHghYjUeeH103vqdD3sn8ifLpM42t6CCvgCaRHgfHmtWXtM2no6pOxPJcTZblOt3_Ss51RzuPUiQ3i9TmlqzX9bHM0hzIyQ5kZIOh9O1pfP2qbH8Y-lg3S-2ajchF-jru2qcvl/s1600/100_5829.JPG" imageanchor="1" style="clear: left; float: left; margin-bottom: 1em; margin-right: 1em;"><img border="0" height="300" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEiHghYjUeeH103vqdD3sn8ifLpM42t6CCvgCaRHgfHmtWXtM2no6pOxPJcTZblOt3_Ss51RzuPUiQ3i9TmlqzX9bHM0hzIyQ5kZIOh9O1pfP2qbH8Y-lg3S-2ajchF-jru2qcvl/s400/100_5829.JPG" width="400" /></a></div></div>Aleksandra Laashttp://www.blogger.com/profile/17001735171021904773noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-19100667.post-40089041069084326282009-01-13T12:14:00.006+02:002012-02-10T16:16:32.177+02:00Kevadetuul jaanuarisJuba mitu aastat olen lumeta jaanuaris tundnud õhus kevadelõhna. See võib kesta lausa nädalaid, nii et tekib petlik tunne - ta on käes! Juba rõõmustan, et sel aastal ei jõudnud Kevad päris kevadkuid ära oodata ja tuli meid varem tervitama.<br />
Veebruaris selgub enamasti, et see oli lihtsalt väike lehvitus palmide alt. Nagu talvel saabunud postkaart sõbralt Kanaari saartelt, mis üheks hetkeks toa päikesesoojaga täidab ja siis tasapisi väikseks värviliseks täpiks taandub. Ja pime hall aeg kestab edasi.<br />
<div class="separator" style="clear: both; text-align: center;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEhkcC4dddDohkPYRjhlCjsginpYc710W2jRiVz7aNGopIZKAC5OF4TyXHv0vmfLfLIuTs4LutN7lQfvyACHkNgqzFmQBI2O9wr6rPj1W2lZAHqzcTYzStZZDNSg-AkcdIl0AC0L/s1600/kevadetuul+jaanuaris_grey.JPG" imageanchor="1" style="clear: left; float: left; margin-bottom: 1em; margin-right: 1em;"><img border="0" height="300" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEhkcC4dddDohkPYRjhlCjsginpYc710W2jRiVz7aNGopIZKAC5OF4TyXHv0vmfLfLIuTs4LutN7lQfvyACHkNgqzFmQBI2O9wr6rPj1W2lZAHqzcTYzStZZDNSg-AkcdIl0AC0L/s400/kevadetuul+jaanuaris_grey.JPG" width="400" /></a></div><div class="separator" style="clear: both; text-align: center;"></div>Aleksandra Laashttp://www.blogger.com/profile/17001735171021904773noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-19100667.post-84261715431181490892007-05-07T19:59:00.002+03:002012-02-09T20:23:15.236+02:00Suure silituspinnaga kassi sõnumMeie majas elab üks vöödiline kass. Mis vahe on triibulisel ja vöödisel kassil? Triibulised kassid on väiksemad ja vöödilised suuremad :-) Minu arvates. Igatahes meie maja kass on eriti suur vöötloom, kutsun teda suure silituspinnaga kassiks. Ta on suht erilise iseloomuga - olen siin elanud juba ligi aasta, aga alles nüüd hakkab meil kujunema midagi tutvuse sarnast. Olen harjunud siiani rohkem kiirete kassi sõbrustusvariantidega, näiteks enda sõbranna juures külas käies.<br />
<div class="separator" style="clear: both; text-align: center;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEheYuqd3V9M9sOKQS0TEXhe7O4XyL-x2_sOKFZ7HeIVL7EUIqJEGy93CxbZUTwQyW2chI-_SpIUeb08jQLWSPaBR3NMzJFxVd0Y4oiYp7auNcPFQW0-718kzA02Okw1SZmlSC5l/s1600/kass.JPG" imageanchor="1" style="clear: left; float: left; margin-bottom: 1em; margin-right: 1em;"><img border="0" height="266" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEheYuqd3V9M9sOKQS0TEXhe7O4XyL-x2_sOKFZ7HeIVL7EUIqJEGy93CxbZUTwQyW2chI-_SpIUeb08jQLWSPaBR3NMzJFxVd0Y4oiYp7auNcPFQW0-718kzA02Okw1SZmlSC5l/s400/kass.JPG" width="400" /></a></div><br />
Nokitsen nüüd palju aias peenarde kallal ja ilmselt olen ka looduse loomuliku osana omasemaks saanud. Igatahes täna öösel ärkasin ma selle peale, et tundsin, kuidas üks kassinina on vastu mu põske surutud. See oli päris ootamatu ja armas nii reserveeritud looma poolt. Ja siis ta sosistas midagi, ma ei mäleta enam kahjuks, mida just. Igatahes olid need paar päris tarka lauset, jõudsin unisena veel mõelda, et vaat kus mõttetark. Hommikul selgus, et see oli uni.. Kui ma täna töölt koju jõudsin, jalutas mulle aias vastu äsja magusast unest virgunud ja ennast sirutav vöötloom, kes saatis mind trepist üles koduukseni.Aleksandra Laashttp://www.blogger.com/profile/17001735171021904773noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-19100667.post-73910430850604870882007-03-26T20:13:00.002+03:002012-02-09T20:28:08.011+02:00Taimede salaeluÜks mõnusamaid elusolemise seisundeid on vaikne rahulolu ja kooskõla ümbritseva keskkonnaga. Näiteks aiaga. Pühapäeval toimetasin aias märkamatult kaheksa tundi ühtejutti ja oleks vist veelgi edasi lasknud, kui pimedus poleks mind tuppa ajanud. Leidsin aiast muru seest erinevaid kevadlilli ja istutasin neid uhiuuele peenrale ümber, et nad ikka paremini silma paistaksid ja rohkem rõõmustaksid. Ja akna peal kahes kastis tärkavad mul kuut sorti suvelilled. Kõik on juba ninad välja pistnud, ainult petuuniad ei suuda otsusele jõuda. Kastid asuvad päikesega aknalaual ja täna õhtul töölt koju jõudes tabas mind sooja mulla lõhn.. Loodetavasti sellel suvel saab juba aiamõnusid nautida..<br />
<div class="separator" style="clear: both; text-align: center;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEgDRHdHwwOmh0LITbV7s11WpAc3_UnPx4-ZERk0Rgf1E3Y2OpMfipMPLTYis47iocPBa4CAcnTCeb1cmfNPcbGLo8qLZrgdAEFDTvxCwzEfkYqKFGRSLoa9rCsi3xqcH92_aB5-/s1600/krookused.JPG" imageanchor="1" style="clear: left; float: left; margin-bottom: 1em; margin-right: 1em;"><img border="0" height="300" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEgDRHdHwwOmh0LITbV7s11WpAc3_UnPx4-ZERk0Rgf1E3Y2OpMfipMPLTYis47iocPBa4CAcnTCeb1cmfNPcbGLo8qLZrgdAEFDTvxCwzEfkYqKFGRSLoa9rCsi3xqcH92_aB5-/s400/krookused.JPG" width="400" /></a></div>Aleksandra Laashttp://www.blogger.com/profile/17001735171021904773noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-19100667.post-74713929214855826112007-03-22T14:08:00.002+02:002012-02-09T20:31:35.258+02:00Kõrge temperatuuriga maasikatonaalsusKui oled rändaja loomusega, kaasnevad sellega ka hooajalised rahutuse perioodid, mille pikkust ja raskust ei saa ette ennustada. Seega rahulolu hetkedel on rahu ja mõnusa äraolemise hoidmine ja säilitamine väga oluline. Kas panite tähele - rahutusel on perioodid, aga rahul hetked? Nojah.. Igatahes hetkel olen jõudnud rahulolu sadamasse ja see meeldib mulle...<br />
Rahulolul on muideks mitu temperatuuri. Madal, keskmine ja kõrge. Kõrge temperatuuriga rahulolu on tegelikult pigem kirgastunud õnnetunne, kus maasika-kohupiima korv maitseb lõunakohvi kõrvale nagu ootamatu unistuse täitumine ja pargist läbi jalutades näed puude kevadmõtteid roosa vinena nende latvade kohal kumamas.<br />
<div class="separator" style="clear: both; text-align: center;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEhfe_hA5dKGW9XrS7Y3fd3YkYtSa8hrYYKMsS142I7p7DTOLY4llSyGBcU8aRs8KBsBswhEk-UxF3Wmxh7I6jBfJk14UhqETbyG8h8ATXas4Y3xRs2MLtRjVgHm0XssUCOn9ka9/s1600/maasikatonaalsus.JPG" imageanchor="1" style="clear: left; float: left; margin-bottom: 1em; margin-right: 1em;"><img border="0" height="300" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEhfe_hA5dKGW9XrS7Y3fd3YkYtSa8hrYYKMsS142I7p7DTOLY4llSyGBcU8aRs8KBsBswhEk-UxF3Wmxh7I6jBfJk14UhqETbyG8h8ATXas4Y3xRs2MLtRjVgHm0XssUCOn9ka9/s400/maasikatonaalsus.JPG" width="400" /></a></div><br />
Kui sõna "kirgas" lähemalt uurida, on näha, et tegemist on kõrgmäega, mille jäätunud tipust on kerge alla libiseda. Võib ka haiget saada. Vanasti ma ei teadnud seda. Õigemini küll nooresti :-).<br />
Tegelikult oli mul kavas rääkida sellest, kuidas mul kogu aeg meelest läheb maailma mitmepoolsus ja see, et must ja valge, ilus ja räpane, õrn ja jõhker on ühe terviku erinevad pooled. Isegi siis, kui nad asuvad eri kohtades või erinevates inimestes.Aleksandra Laashttp://www.blogger.com/profile/17001735171021904773noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-19100667.post-15872587533535647692007-03-22T10:46:00.003+02:002012-02-09T20:34:53.298+02:00Ususõda!! ... aga leplik ja andestav meel?<a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEiCLDZknyq2DtU1zGnc3UscTdpOVgH4fc70zld-4QzxeTSCmbw33oL6TnH6RNZjx-VucaCmc6H_0QgRe34xdk-8eXVj_POa28kygKPNvf81VYhkcXCoQi7jrcoOgoytiAC7zxOo/s1600-h/hpsl+riidamehike.JPG" style="clear: left; float: left; margin-bottom: 1em; margin-right: 1em;"></a>Sain eile täiesti aru kuidas ususõjad tekivad. Kasvõi verbaalsel tasandil. Nimelt kuulub üks mu sugulane evangeelsesse sekti, mis surub, pressib ja väänab enda ainuõiget usku teistele kaela. Mul on tuttavaid erinevatest konfessioonidest, oleme koos olles võrrelnud erinevate kirikute erinevusi ja sarnasusi, arutanud ja mõnikord vaielnudki. Aga austanud üksteise valikuid. Üks sõbraliku kooseksisteerimise avalikke saladusi ongi teise erisusega ja tema valikutega leppimine. See ei tähenda enda arvamusest loobumist. Pigem asetamist teise arvamuse kõrvale. Las nad siis olla seal reas. <br />
<br />
<div>Kõik me oleme nii erinevad juba ühe perekonna sees, mis on ometi kõige väiksem inimühendus. Las siis iga erinev leiab omasuguseid ja on nendega koos rahul, pole mõtet torkida teisi, kes on valinud midagi muud. </div><div></div><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEiCLDZknyq2DtU1zGnc3UscTdpOVgH4fc70zld-4QzxeTSCmbw33oL6TnH6RNZjx-VucaCmc6H_0QgRe34xdk-8eXVj_POa28kygKPNvf81VYhkcXCoQi7jrcoOgoytiAC7zxOo/s1600-h/hpsl+riidamehike.JPG" style="clear: left; float: left; margin-bottom: 1em; margin-right: 1em;"><img alt="" border="0" height="400" id="BLOGGER_PHOTO_ID_5044674681942068562" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEiCLDZknyq2DtU1zGnc3UscTdpOVgH4fc70zld-4QzxeTSCmbw33oL6TnH6RNZjx-VucaCmc6H_0QgRe34xdk-8eXVj_POa28kygKPNvf81VYhkcXCoQi7jrcoOgoytiAC7zxOo/s400/hpsl+riidamehike.JPG" style="float: right; margin: 0px 0px 10px 10px;" width="300" /></a><br />
<div></div>Aleksandra Laashttp://www.blogger.com/profile/17001735171021904773noreply@blogger.com1tag:blogger.com,1999:blog-19100667.post-18216968952962663712007-03-20T13:30:00.006+02:002012-02-09T20:51:54.397+02:00Aah.. kevad..<a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEiMRIZ8ribZ6BhzZJt7l3ajlOVIv3xq5KY8f-i7QZ2Bi8U15KXREByoTtfRXDaYfeQ8xyBbFaYWHVyMrQJd4_vduXn7dPKmqYPAHOpW-ou96El-J3rvLCW36gg7CLlERDSb25sx/s1600/tee.JPG" imageanchor="1" style="clear: left; float: left; margin-bottom: 1em; margin-right: 1em;"></a>Niipea kui lumi sulab, tekib hinge rahutus ja seljakoti pakkimise ja edasiliikumise vajadus. Ikka uutele rohumaadele ja edasi järgmiste mägede taha. Nomaadi värk, mis teha :-).<br />
Õnneks oli mul see aasta just vaba nädal, kui kevad kohale jõudis. Ma hingasin ja ahmisin seda sisse ja salvestasin kõvakettale nii palju kui vähegi mahtus. Mõttes kummitas - see on Esimene Kevad.. Mille esimene, eks hiljem selgub. <a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEiMRIZ8ribZ6BhzZJt7l3ajlOVIv3xq5KY8f-i7QZ2Bi8U15KXREByoTtfRXDaYfeQ8xyBbFaYWHVyMrQJd4_vduXn7dPKmqYPAHOpW-ou96El-J3rvLCW36gg7CLlERDSb25sx/s1600/tee.JPG" style="clear: left; float: left; margin-bottom: 1em; margin-right: 1em;"><img border="0" height="400" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEiMRIZ8ribZ6BhzZJt7l3ajlOVIv3xq5KY8f-i7QZ2Bi8U15KXREByoTtfRXDaYfeQ8xyBbFaYWHVyMrQJd4_vduXn7dPKmqYPAHOpW-ou96El-J3rvLCW36gg7CLlERDSb25sx/s400/tee.JPG" width="300" /></a><br />
Muidu kontoriorava rattal tiireldes, rohkem küll puuriorava konutamisi konutades, kipuvad aastaajad suvaliselt ja märkamatult mööduma. Just need erilised hetked jäävad kinni püüdmata..<br />
Tegelikult läheb mul praegu enamik aega sellepeale, et valmistuda millekski uueks ja samal ajal igaks juhuks leppida ja olla tänulik olemasolevaga ehk vanaga.Aleksandra Laashttp://www.blogger.com/profile/17001735171021904773noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-19100667.post-1167987782036267882007-01-05T10:30:00.001+02:002011-12-15T20:43:57.495+02:00Virinad ja särinadUue aasta esimene töönädal on raske olnud.. Jõulupuhkuse ajal tõbitsesin pettumistõbe, remontisin ja käisin tööl.. Täna on küll reede, aga homme on jälle tööpäev.. Ühesõnaga, kui ma täna hommikul enda konsultandi laua taha istusin - palavas, aknata ja õhuta arvutiruumis - oli lihtsalt jube tunne.. Toetasin korraks pea lauale.. ja muidugi tuli kohe üks külastaja - pikk kena poisikolakas. Lõbustatud irvitus kõrvuni, kui mind laua peal lebasklemas nägi. Ta soovis enda mälupulgalt spikrit välja trükkida. Loomulikult oli see esimene kord, kus ma siin saalis sellise ülesandega kokku puutusin ja mul polnud aimugi, kuhu täpselt see mälupulk toppida. Õnneks ei hakanud ma siiski kuhugi laua alla pugema, tagumik püsti, leidsin sobiva võimaluse viisakamast kohast. Sellises unises ja õhupuudusest segases seisundis ei olnud mul täpselt meeles, milliseid juhiseid pidin järgima. Teatasin asjalikult juhendit otsides, et vajan abi, et kas ta on äkki varem ka selliseid liigutusi siin sooritanud. Jah muidugi. Tegemist oli ainult kahe hiire klõpsuga :-)). Igatahes oli lõbus :-)<br />
Täna on ilmselt See päev.. Just selgus, et serveriga on mingi probleem ja internetti ei ole..Aleksandra Laashttp://www.blogger.com/profile/17001735171021904773noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-19100667.post-1165690575463283172006-12-09T20:39:00.002+02:002012-02-09T20:58:37.053+02:00Hommikukohv tuvikolmnurgagaEi olnud miskit teha, remondikulud kasvasid kiiremini kui regulaarsed sissetulekud. Võtsin lisatöö. <i>Action</i> ajastu algas esmaspäevast. Action seepärast, et üritan lisaks magistrantuuri lõpetada ja vehin iga päev lõputööd kirjutada. Igatahes täna hommikul, laupäeval, olin teel tööle. Lippasin veel postkontorist läbi, juba nädal aega ootas mind üks tähitud kiri. Sain kirja kätte ja avastasin inimtühjas bussipeatuses, et sinna oli tekinud üks ratastel burritokiosk. Kohvi oli ka nimekirjas. Ostsin ühe papptopsiku kohvi.<br />
Selline mõnus karge hommik oli. Üks tuvihärra üritas bussipeatuses ebalevale tuvidaamile külge lüüa, saba lehvikus, kõvasti kudrutades. Suht lootusetu ettevõtmine tundus, üks väljavalitu daamil juba oli. Tööpäeva nägu sel hommikul polnud, rohkem seikluse hõng. Varsti tuligi buss.Aleksandra Laashttp://www.blogger.com/profile/17001735171021904773noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-19100667.post-1164807346788827592006-11-29T15:31:00.002+02:002012-02-09T20:59:35.574+02:00Armastuse ja kiregaAvastasin eile hommikul tööle jalutades, et minust on siiski märkamatult robot saanud. Ei suutnud meenutada millal oli Rävala puiesteele see Estonia teatri mälestusmärk tekkinud..<br />
Muidu Bushi visiit mõjus hästi, pidin tööle jalutama hakkama kuskil Lauluväljaku kandist, nii mõnus värskendav hommik. Kujutasin ette, kuidas ta mööda Narva mnt-d Kadriorgu sõites just minu juures peatub ja edevalt küsib, et noh, mis te siis minu poliitikusaavutustest ka arvate? Ja ma vastan, et pole siiani aru saanud, kas tema tegevuse ajendiks on hirm või madal enesehinnang..<br />
Õnneks praegu kesklinnast nõupidamiselt tagasi jõudes märkasin Estonia Teatri küljes suurt reklaami - Armastuse ja kirega. Mõnus! Mida ta reklaamis, pole isegi tähtis. Oluline on see, et niiskes ja hallis novembri Eestis leidub selline suurte tähtedega sõnum ;-)Aleksandra Laashttp://www.blogger.com/profile/17001735171021904773noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-19100667.post-1162303030307631612006-10-31T15:46:00.002+02:002012-02-09T21:02:58.443+02:00Värviotsing. Ja soojuseKuna rahutus ja tüdimus oli suur, haarasin lõunavaheajal kaasa ühe noore kolleegi ja läksime värve otsima. Väljas olles mõjub vihm paremini ja inspireerivamalt kui laua taga arvutit toksides - selline ürgjõud ikkagi :-). Igatahes Õpetajate majas olid Aapo Puki portreed. Tema näitusi külastades ei tea kunagi mida oodata ja Õpetajate majas polnud ma pärast kohviku sulgemist käinud. See oli päris sürr.. Saal oli hämar, pildid ei paistnud lausa väljagi - ikkagi on valgus see, mis värve loob! - klõpsasin tuled kuskilt nurga tagant lülitist põlema ja.. tundub, et tal on otsingute periood, nii kaootiline mulje jäi. Kohviku saalis olid nüüd ka pildid, seinte ääres tühjad konverentsi toolid ja otsaseinas eestkõneleja laud - see oli ainuke laud toas. Laua kohal rippus Tähtsa Mehe portree ja selle kõrval Kahe Ilusa Tüdruku portreed. Mõned vanadaamid olid ka taustal sosistamas. Väljas aknaplekkidel trummeldas vihm järjest kiiremat marssi.. maja tundus nii vaikne ja tühi.. Soojuse leidsime Hella Hundi menüüst ;-). Hopp!Aleksandra Laashttp://www.blogger.com/profile/17001735171021904773noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-19100667.post-1138906726425234452006-02-02T20:25:00.002+02:002012-02-09T21:19:52.377+02:00Armastuse anumIlma armastuseta ei saa. See oleks liiga kurb.. Üks võimalus armastuse õhkonnas viibimiseks on seda ümberringi jagada. Umbes nagu auru. Ei, ei mitte auruveduri moodi mööda sirgeid rööpaid kihutades, pigem kergelt nagu suveöö udu, mis ilmub äkki ei kuskilt ja hõljub madalal maa kohal, nii et puud ja põõsad on näha... Ja siis on ta kadunud. Võibolla armastuse anumasse tagasi läinud? Olemas on ta ju kogu aeg, vahepeal lihtsalt kaane all peidus.<br />
Eks armastuse anum ole igasugu aegu näinud - seda on lapitud ja kleebitud, parandatud ja tihendatud. Mõnikord läheb ta ise lahti, lööb kaane suure pauguga pealt. Siis on oht, et valgub tühjaks. On aegu, kus ta seisab tolmunult ja elutult nurgas. Aeg-ajalt tekib uudishimu sisse piiluda, kuulatada kõrv vastu kaant - kas ikka hingitseb? Raputaks veidi..<br />
<div class="separator" style="clear: both; text-align: center;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEhMPvpNJg7oITk0cODALE9qBqEI3-oACpg4CRlkDFEDqIo0igrygnQiMa9ZBEw6ut72-sLRBLSfPRcC0oiVk796wKK-yasV0INCpLNJBnWZ66pHWiWlOnjsb-2HoIGYYSKwh6Vr/s1600/sonajalg.JPG" imageanchor="1" style="clear: left; float: left; margin-bottom: 1em; margin-right: 1em;"><img border="0" height="300" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEhMPvpNJg7oITk0cODALE9qBqEI3-oACpg4CRlkDFEDqIo0igrygnQiMa9ZBEw6ut72-sLRBLSfPRcC0oiVk796wKK-yasV0INCpLNJBnWZ66pHWiWlOnjsb-2HoIGYYSKwh6Vr/s400/sonajalg.JPG" width="400" /></a></div>Aleksandra Laashttp://www.blogger.com/profile/17001735171021904773noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-19100667.post-1138609875930607102006-01-30T10:20:00.003+02:002012-02-09T21:23:58.440+02:00Nukker MutterTäpselt aasta aega ja kaitsekiht on kadunud.. Minust on taas saamas nukker mutter teiste samasuguste hulgas.. Alluv, töötaja, töövõtja, teener, ori.. Peale ettevõtlusaastaid, kus suhted põhinevad partnerlusel, on päris raske harjuda kõigi ette, taha, paremale, vasakule koogutamise ja kooskõlastamisega..<br />
Tee oma tööd, naerata ja ole vait.. Kusjuures koht, kus ma praegu olen, on väga kena koht väga kenade inimestega! Ja ikkagi tuleb nukrus peale.. Nukrutsemise lõpuks sobib hästi minu vabaduse definitsioon: vabadus, see on piiride vabatahtlik tunnetamine..Aleksandra Laashttp://www.blogger.com/profile/17001735171021904773noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-19100667.post-1138266141527046822006-01-26T10:42:00.002+02:002012-02-09T23:17:43.131+02:00Tolmik, Karvik ja PusaKoduloomasid mul pole. Tore oleks ju aeg-ajalt mõnda pehmet ja karvast olevust silitada, aga ... ta vajab lisaks sööki, jooki, aega, muud hoolt ja raha. Miski osa minust on saanud arvestavaks täiskasvanuks..<br />
Mõned karvased olevused meil siiski elavad - tolmurullid nimelt. Üks suuremat sorti minu voodi juures on juba päris tuttava näoga. Tema nimi võiks olla näiteks Pusa. Peeglilaua all elab perekond Karvik, blondi ja mustakirju.. Tolmik on mitmekülgne rändur. Teda võib näha korteri erinevates otstes mõtisklemas. Kõige rohkem armastab ta nurki, voodialuseid ja seinaääri..Aleksandra Laashttp://www.blogger.com/profile/17001735171021904773noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-19100667.post-1136485989368985092006-01-05T20:20:00.002+02:002012-02-09T23:16:18.503+02:00Männilõhn, nõudepesu ja igatsus<div class="separator" style="clear: both; text-align: center;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEjZGwUJCnnb7e_9wedmFDF_aaEghQ1BCmv8t0xKdh4CHkQfY3__r6twiC-ZlDL0o7DxigRWi6lbC3hWeuikMCg0Vb6D2ACbw_PfZsVMLlBI9-fLW6otldkCndKdyMT8NiNV8W2n/s1600/m%C3%A4nnil%C3%B5hn.JPG" imageanchor="1" style="clear: left; float: left; margin-bottom: 1em; margin-right: 1em;"><img border="0" height="300" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEjZGwUJCnnb7e_9wedmFDF_aaEghQ1BCmv8t0xKdh4CHkQfY3__r6twiC-ZlDL0o7DxigRWi6lbC3hWeuikMCg0Vb6D2ACbw_PfZsVMLlBI9-fLW6otldkCndKdyMT8NiNV8W2n/s400/m%C3%A4nnil%C3%B5hn.JPG" width="400" /></a></div><br />
Ostsin täna uue männi-sidrunilõhnalise Fairy. Nõudepesu oli väga dramaatiline - lõhn oli nagu suvises männimetsas pärast vihma.. Suur suveigatsus tuli peale.. Mõelda vaid, riideid pole vaja hunnikute viisi selga toppida, päevad on pikad, võib lõputult ringi konnata... ja aed. Mind ootavad ees lõputud aiatööd. Loodetavasti leian endale appi mõne turske sulase, kes aitaks ideid ellu viia :-)Aleksandra Laashttp://www.blogger.com/profile/17001735171021904773noreply@blogger.com0