Kuidas ta teab?

Ma ei mäletagi enam, kaua jõulukaktus meil elanud on. Sättisin ta poti uude koju kolides kööki külmutuskapile ja sinna ta on ka jäänud. Tundub, et põhjapoolne päikesevaene aken on sellele visale taimele igati sobiv elukoht. Isegi pidev külmutuskapi juures kolistamine ei paista teda segavat.
Olen tema vaikse ja vähenõudliku olemasoluga nii ära harjunud, et õiteaja saabudes tabab mind igal aastal rõõmus üllatus. Sel aastal otsustas jõulukaktus õitsemisega alustada esimesel advendil, kuid mõnel aastal on ta õied avanud vahetult enne jõulupühi. Kevadel kingib ta paar õit perenaisele sünnipäevaks.

Kaabli tänaval bussi oodates

Ei õnnestunud õigeks ajaks bussi peale jõuda, napilt paar minutit jäin hiljaks. Järgmine pidi tulema alles poole tunni pärast. Vaatasin ringi.
Bussipeatuse vastas olev vahtrapuu naeratas punaseks värvitud suuga.
Kas ma näen õieti? Tuules kõikusid kaablite külge visatud ketsid.
Ninna kandus roosi lõhna. Valge pargiroos oli otsustanud uuele ringile minna.
Järgmine buss juba tuligi!

Jalutuskäik septembriöös

Ei jõudnudki varem jalutama kui alles pimedas. Õhk oli soe ja sume, pigem õdusa augustiöö kui turtsaka septembrikuu moodi. Lonkisime laisalt mööda Nõmme kõrvaltänavaid ja vahtisime maju. Öösel muutuvad tavalised praktilised elumajad salapäraseks ja nende valgustatud aknad näitavad valitud palu pererahva elust.
Mis selle akna peal küll olla võiks? Uudishimu ei andnud rahu, läksin hommikul vaatama. Vaasis oli suur sületäis punaseid roose.

Terekäsi naabri aiast

Kord sattusin lugema järjekordset artiklit teemal "teadlased on avastanud". Seekord oli teemaks õnnetunne. Teadlased olid kindlaks teinud, et lisaks armastavale lähisuhtele teeb inimesi õnnelikuks ka naabritega lobisemine. Olen teadlastega täiesti nõus. Nii tore on aias nokitsedes mööda jalutava või üle aia kiikava naabriga uudiseid vahetada ja niisama lobiseda.
Naabrit kutsutakse eesti keeles ka üleaedseks. Ilmselt tuli see sõna kasutusele ajal, kui aiad olid veel tehtud hõredatest puulippidest või traatvõrgust. Kindlusaedade ja kõrgete vaadet varjavate aedade omanikud ilmselt teadlaste poolt õnnelikuks kuulutatud ja suhtlemist armastavate inimeste hulka ei kuulu.
Mulle endale meeldivad lõpmatud traatvõrgust aiad. Need on avameelsed, õhulised ja suhtlemisvalmis. Nii mõnus on enda aias istudes nautida läbi märkamatu traatvõrgu ka naabri aiakujundust ning tükikest veel ülejärgmisegi naabri oma.
Veidi metsikuks kasvanud naabriaeda on ka päris hea vaadata - enda hoolitsetud aed paistab siis eriti ilus. Ja kui enda aed vahepeal käest veidi ära läheb, on hea näha, et naaber enda aiaga hullult üle ei pinguta. Seda kõike muidugi helge ja ilusa stsenaariumi korral.
Kolakogujast naabri puhul ei aita muud, kui tihedad aialipid ja tihe hekk. Ega sellise ümbruse ja ilmselt ka iseendaga pahuksisse sattunud naabriga eriti suhelda tahagi. Võibolla peaksid linnaosavalitsused palkama endale aiapsühholoogid, kes teeksid hooletusse jäänud aedade omanikud kindlaks ja uuriksid välja, mis neid segab või vaevab? Aias nokitsemine teeb ju õnnelikuks, miks siis mõned aiaomanikud toas konutavad ja aia täiesti käest ära lasevad?

Lisaks suhtlevale võrkaiale on mul naabriteks veel ettevaatlik ilus aed ja "midagi ei tohi läbi paista" uue maja aed. Uue maja omanikega ma suhelnud pole, sest kinnine aed ulatub kõrgelt üle minu pea, küll aga vestlen juba teist aastat nende taimelanikuga - viinamarjaga. Eelmisel sügisel maitsesin ka ühte ilusat lillakassinist viinamarja. Viinamari oli hapu.

Hüatsint

Kolm aastat tagasi, kui vaim oli kevadeks valmis, aga loodus veel lumine, ostsin tuppa silmarõõmuks lilla potihüatsindi. Ta lõhnas ja õitses ja rõõmustas mind terve varakevade. Päriskevadel istutasin hüatsindi peenrasse. Tundub, et õueelu meeldib talle, isegi väike kaaslane on kõrvale tekkinud.

Üleminekuaeg

Nii kaua kui ma mäletan, on mu elus kogu aeg olnud üleminekuaeg. Lapsepõlves ootasin sünnipäeva, koolivaheaega, kevadet, suve, jõulusid... Pärast pikka ja lumist talve ootan kärsitult suvepuhkust. Varakevadises aias üle lumehangede hüpates ootan päriskevadet, et saaks taimi istutada ja aiatöid teha.

Ainult ühe eluperioodi kohta võin öelda, et elasin aastaid hetkes. See oli siis, kui lapsed olid väikesed. Sagimist ja toimetamist, väsimust ja rõõmu, hirme ja muresid oli tol ajal nii suurtes koguses ja segiläbi, et ootuste peale aega ei jätkunud. Aega ei jätkunud? Kas liiga aeglaselt kulgev aeg käivitabki ootuste ja igatsuste mootori?
Oli aeg, kui ma tapsin liigset aega töönarkomaaniaga. Varakapitalistlikus Eestis oli see loomulik ja hinnatud tegevus ning tööandjatele enamasti pühendunud ja ületunde tegev töötaja meeldis. Õnneks ma endas peituvat muretut luuslangerit siiski päriselt tööga ära tappa ei jõudnud. Minu üleminekuaeg tööhullusest kaheksatunniste tööpäevade ja lihtsate rõõmude ajajärku kestis mitu aastat. Murdehetk saabus, kui ühel kevadisel päeval kolleeg keset tööpäeva äkki teatas: „Täna on ilus ilm, lähen parem lapsega loomaaeda.“ Pakkis asjad kokku ja kadus. Ülemus oli sel päeval majast väljas.

Lihtsad rõõmud on tegelikult aeglased rõõmud, isegi kui nad ajaliselt ei kesta kaua. Olen ka märganud, et õnnelik olles ajatelge ei eksisteeri. Õnnelik olemise aeg on ajatu aeg. Aeg tiksub aeglaselt, halastamatult ja valusalt ainult siis, kui oled rahutu, ootusärev, pettunud või õnnetu – kui on üleminekuaeg. Ei tea, kas kannatliku ja praktilise meelelaadiga inimesed taluvad üleminekuaegasid paremini? Või need, kes valdavad hetkes elamise ja olemise kunsti?

Lugesin Postimehest, et Eestis on tegelikult kaheksa klimaatilist aastaaega, kusjuures lisa-aastaajad märgivad pikaksveninud üleminekuaega: kevadtalv, varakevad, hilissügis ja eeltalv. Kõige rohkem ongi meil üleminekuaastaaegu.
Aja jooksul olen aru saanud, et üleminekuaja pikkus sõltub tegelikult minust endast. Õigemini nendest prillidest, millega ma parajasti maailma vaatan. Hea küll, loodusliku üleminekuajaga ma midagi teha ei saa: ei saa ju lund kiiremini sulatada või kevadlilli õitsema sundida. Saan aga elada hetkes ja nautida väikseid hetkerõõme: eelmisel sügisel muretsetud tulbid ja nartsissid on aias ninad mullast välja pistnud, pooleliolev raamat on huvitav ja inspireeriv, lähedased rahulolevad ja päris õnnelikud, kevadõhk rammestavalt lootusrikas.

Kevadeoptimism krudisevas pakases

Meie vanas ahjuküttega puumajas pole välitermomeetrit vaja, hommikul karmkülmas toas ärgates saab isegi aru, mis seis väljas on. Kuuri puid tooma minnes kuuleb juba saabaste krudina järgi, kas külma on üle kümne kraadi või mitte. Mida külmem, seda krudisevam samm. Pärast viiteist külmakraadi lisanduvad kriuksud. Viimaste nädalate siberi talv on enda konksus sõrmed igast praost sisse toppinud ja üritab meid hirmutada. Siiani pole see tal õnnestunud.

Puukütte ja aiaga majja kolisin teadlikult, sellises majapidamises on kogu aeg midagi teha, niisama tundide viisi teleka ees või arvuti taga külitada pole võimalik isegi nüüd, kui tööotsad õige katkendlikuks jäänud ja vaba aega küllaga käes.

Iga päev tuleb neli-viis sületäit puid kuurist tuppa tuua, ahju kütta ja selle tegemistel silma peal hoida, et siibri ikka õigel ajal kinni saaks panna. Kui on meie korteri lumekoristusnädal, läheb lumerookimiseks. Puupliidil söögi tegemine võtab aega, aga see on mõnus aeg. Väike köök on praegu kõige soojem ruum ja toidu vaaritamine alati kosutav tegevus.

Nädalavahetusel käisin kriuksuva ilmaga kaubamajast kingitust otsimas. Kui ma enda paksude vammustega higiselt riiulite vahel ringi taarusin, avastasin üllatusega, et kaubandusmaailmas on alanud juba kevad. Ühe riideosakonna juures kuulutas reklaam: "Kevadeni on loetud tunnid!" Isegi suvised õlgkübarad olid talvemütside kõrvale tekkinud. Natuke naljakas oli õlgkübarat kasukaga proovida, aga käsi iseenesest haaras ühe värvilise laiaäärelise.. Sokutasin selle siiski tema suviste kaaslaste sekka tagasi.

Frank Sinatraga juuksuris

Igapäevane karm tegelikkus - pimedas tööle, pimedas koju, kiire valge päeva ampsatus lõunat sööma minnes - oli vaikselt hakanud hinge uuristama.. Praktiline mõistus küll üritas asju nii ja naamoodi seletada, kuid sellest polnud eriti kasu. Takerdunud tunne ei kadunud.
Täna aga vedas, mind saadeti vanalinna asju ajama. Lõpuks ometi sain töötada värskes õhus! Üks ülesanne täidetud, kõndisin reipalt läbi vanalinna. Isegi päike näitas vahepeal enda kitsast nägu.
Möödusin juuksurisalongist. Läbi akna oli näha tühje klienditoole ja elavalt vestlevaid juuksureid. Pidurdasin ja astusin uksest sisse. Frank Sinatra laulis raadios mahehäälselt jõuludest. Juuksurid vakatasid vait ja muundusid klienditeenijateks.
Istusin juuksuritoolis, kuulasin jõuludzässi ja tundsin, kuidas pimeda aja stress koos juuksesalkudega põrandale libises. Just selles ruumis pidin antud ajahetkel olema. Töised asjaajamised olid lihtsalt suunaviidad.